Tallinn on Läänemere piirkonna vanimaid linnu. Kirjalikes allikates mainitakse Tallinna esmakordselt 1154.aastal, kui araabia geograaf Al Idris kandis maakaardile linna “Kaleveny” / Kolõvan.

Läbi aegade on Tallinnal olnud mitu nime: Lindanisa, Kolõvan, Reval ja lõpuks Tallinn. Aastal 1248 sai Tallinn Lübecki linnaõiguse ja 1284 võeti linn vastu Hansalinnade Liitu.

Keskaegne Tallinn oli jagatud kaheks eraldi linnaks – all-linn ja Toompea. Et suhted all-linna ja Toompea vahel polnud alati just sõbralikud, siis eraldas neid väravatornidega kaitsemüür. Ööseks pandi linnaväravad lukku, nii et all-linnast ei pääsenud Toompeale ega ka vastupidi. Toompead ja all-linna eraldavat müüri nimetas rahvas Vaenumüüriks ehk Usaldamatuse müüriks. All-linnas elasid peamiselt kaupmehed ja käsitöölised ning seal kehtis Lübecki linnaõigus. Toompea oli võimukeskus, kus elasid vaimulikud ja aadlikud. Ametlikult ühendati kaks linna alles 1889.aastal.